Anarhistlik visioon vs 2025: kas Eben Mogleni uljas unistus pidas paika?

1999. aastal kirjutas Eben Moglen Anarchism Triumphant – inspireeriva essee, milles ta kuulutas autoriõiguse peatselt lõppevat valitsusaega ja vaba tarkvara anarhistlikku võidukäiku. Nüüd, üle 20 aasta hiljem, on paras hetk tagasi vaadata ja küsida: kas maailm läks tõesti nii, nagu Moglen lootis?

Spoiler: osaliselt küll. Aga mitte nii lihtsalt ega üheselt.

Mis see artikkel õigupoolest oli?

Moglen kirjutas oma loo ajal, mil Linux oli veel alles noor ja Napster tuli just turule. Ta nägi tohutut potentsiaali digitaalses koostöös, mida võimaldab internet, avatud lähtekood ja tarkvarakogukonnad. Tema jaoks tähendas see uut ühiskonnakorraldust, mis ei vaja tsentraalset kontrolli ega “autoriteeti”, mis määraks, kes tohib luua ja kes mitte.

Moglen nägi vaba tarkvara levikus märki millestki suuremast: autoriõiguse kui võimuinstrumendi murenemisest. Tema ideaal – ühiskond, kus looming sünnib koostööst, mitte monopolidest.

Paika pidanud: koostöö kui uus normaalsus

Mogleni kõige täpsem ennustus oli see, et vaba koostöövorm, mis ei põhine rahal, on võimalik – ja toimib. Tänapäeval on igapäevane nähtus, et tuhanded arendajad panustavad vabatahtlikult GitHubis, inimesed tõlgivad vabatahtlikult subtiitreid, kirjutavad Vikipeediat või jagavad teadmisi YouTube’is, Redditis, Stack Overflow’s – sageli ilma igasuguse rahalise kompensatsioonita.

Lisaks pole need ainult “nohikute mängud”. Ka äri on õppinud seda ära kasutama: näiteks Microsoft (kunagine vaba tarkvara antikristus!) omab GitHubi ja panustab ise suurtesse avatud projektidesse. Avatud koostöö pole enam äärealade nišš, vaid osa peavoolust.

Ekslik: autoriõiguse “surm” jäi ära

Mogleni ennustus, et autoriõigus sureb, osutus siiski liiga optimistlikuks. Autoriõigus ei surnud – ta muutis vormi. Täna on sisuloome rohkem kaitstud kui kunagi varem. YouTube’i algoritmid tuvastavad ühe sekundiga muusika, mida sa ei tohi kasutada, ja Netflixi sisu on kaitstud DRM-i ja muu digikaitsega mitmest küljest.

Moglen ei arvestanud, et koos tehnoloogia arenguga kasvavad ka kontrollimehhanismid. Ühelt poolt tekkis Creative Commons ja vaba litsentsi kultuur, aga teisalt sai autoriõigusest tohutu digitaalse majanduse vundament.

Mis siis saanud on?

Eben Mogleni kirjutis oli kui vaba tarkvara manifest – ta ei ennustanud niivõrd tehnoloogilist, kuivõrd ühiskondlikku muutust. Ja selles osas oli tal mõneti õigus. Internet tõi kaasa teistsugused koostöövormid, info levib kergemini, loovus ei ole enam tsentraliseeritud. Kuid tema anarhistlik idealism kohtus praktikaga: majanduslikud jõud, korporatsioonid ja poliitika ei kadunud kuhugi.

Tulemus? Hübriidmaailm. Meil on Linux, Vikipeedia ja Creative Commons… ja samal ajal Netflix, Apple, Disney ja Spotify, kes kõvasti kontrollivad, mis, kus ja kellele kuulub.

Kokkuvõtteks:

Eben Moglen jääb ajalukku visionäärina, kelle mõtted aitasid kujundada vaba tarkvara liikumist. Tema “papipäkapiku” pilkav karikatuur (kes usub ainult rahasse) kõlab tänapäeval endiselt – kuid üha rohkem inimesi loob midagi ka muudel alustel.